Tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiiv

1989. aastal vastu võetud Euroopa raamdirektiiv tööohutuse ja töötervishoiu kohta (direktiiv 89/391/EMÜ) oli oluline edusamm tööohutuse ja töötervishoiu parandamises. See tagab kogu Euroopas minimaalsete ohutus- ja tervishoiunõuete täitmise, võimaldades samas liikmesriikidel võtta rangemad meetmed.

12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391 – tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiiv
meetmete kohta, millega soovitakse parandada töötajate tööohutust ja töötervishoidu – nn raamdirektiiv.

1989. aasta raamdirektiivi mõned sätted olid väga uuenduslikud, muuhulgas järgmises.

  • Mõiste „töökeskkond" määratleti nüüdisaegses võtmes kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooniga nr 155, võttes arvesse tehnilist ohutust ning üldist haiguste ennetamist.
  • Direktiivi eesmärk on saavutada kõikide töötajate jaoks sama ohutuse ja tervishoiu tase (ainukeseks erandiks on kodus töötajad ja teatud avalik-õiguslikud ning sõjaväeteenused).
  • Direktiiv kohustab tööandjaid võtma vastavaid ennetavaid meetmeid, et muuta töö ohutumaks ja tervislikumaks.
  • Direktiivis võetakse ohtude ennetamise põhivahendina kasutusele riskihindamine ja määratletakse selle põhielemendid (nt ohtude tuvastamine, töötajate osalus, piisavate meetmete võtmine, pöörates eriti tähelepanu ohuallika kõrvaldamisele, töökoha ohtude dokumenteerimisele ja korrapärasele kordushindamisele).
  • Uues ennetavate meetmete võtmise kohustuses rõhutatakse sõnaselgelt, et üldisesse juhtimisprotsessi on oluline kaasata uusi ohutuse ja tervishoiu haldamise vorme.

Liikmesriikide kohustuseks oli 1992. aasta lõpuks raamdirektiiv oma õigusaktidesse üle võtta. Direktiivi riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise mõju oli liikmesriigiti erinev. Mõnes liikmesriigis olid riiklike õigusaktide ebapiisavuse tõttu raamdirektiivil tõsised õiguslikud tagajärjed, samas kui teistes liikmesriikides ei olnud olulisi muudatusi vaja teha.

2004. aastal andis Euroopa Komisjon välja teatise (KOM [2004] 62) direktiivide 89/391/EMÜ (raamdirektiiv), 89/654/EMÜ (töökohad), 89/655/EMÜ (töövahendid), 89/656/EMÜ (isikukaitsevahendid), 90/269/EMÜ (raskuste käsitsi teisaldamine) ja 90/270/EMÜ (kuvarid) sätete praktilise rakendamise kohta. Teatises oli öeldud, et täheldatud on ELi õiguse positiivset mõju riikide tööohutuse ja töötervishoiu standarditele nii riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmisel kui ka praktilisel rakendamisel ettevõtete ja avaliku sektori asutuste töökorralduses.

Üldiselt tehti raportis järeldus, et ELi õigusaktid on aidanud kaasa ennetuskultuuri tekkimisele kogu Euroopa Liidus ja riiklike õigussüsteemide otstarbekamaks muutmisele ning lihtsustamisele. Samas kirjeldati raportis mitmeid vigu õigusaktide rakendamisel, mistõttu ei saanud nende kõiki võimalusi täiel määral ära kasutada. Lisaks nimetati rikkumismenetluste alustamise juhtumeid.