1970. aastatel hakkas levima mõtteviis, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimaldab töötada mujal kui tavapärastes töökohtades. 1980. aastatel oli tähelepanu keskmes kaugtöö, mis tähendas töökoha ümberpaigutamist traditsioonilisest kontorist töötaja koju. 1990. aastatel sai selgeks, et töökorraldus võib olla rahvusvaheline ja seda hakati nimetama rahvusvaheliseks alltöövõtuks. Järgmisel aastakümnel tekkisid suured rahvusvahelised äriühingud, mis pakkusid kaugteenuseid ning kasutasid üha enam üleilmseid hankeid töötajate täpselt ajastatud koondamiseks maailma eri paigust, et nad osutaksid konkreetset teenust, olenemata oma asukohast. Sellel aastakümnel on need muutused saavutanud kriitilise massi, luues eeldused täiesti uute töövormide tekkeks, mille koordineerimine toimub veebiplatvormide kaudu.