Sisu juurde | Navigatsioonivaatesse

Isiklikud vahendid
Otse sisu juurde. Otsi KKK Abi Meie agentuurist

European Network - Estonia

Agentuuri võrgustik

Vali keel:

Oled siin: Algus Seadusandlus Title of the page

Title of the page

Eesti Töökeskkonnapoliitika

Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud 30.juunil 1998.a.

Sissejuhatus

Töö kaudu osaletakse ühiskonna elus.
Töö võib isiku tervist mõjutada positiivselt või negatiivselt.
Inimeste kokkupuude ohtudega võib kahjustada nende füüsilist ja vaimset tervist. Kui ohtu ei ole ja inimesed on oma tööst huvitatud ning teevad seda innuga, suureneb tööst saadav rahulolu ning paraneb tervis ja heaolu.
Tööalase heaolu loomiseks on vaja järjekindlalt mõjutada töökeskkonda. Viimane teiseneb oluliselt tehnoloogiliste täiustuste tulemusel. Sellekohased tõhusad meetmed nõuavad pidevat planeerimist.
Samuti tuleb töötingimuste arendamiseks kavandada ja teha koostööd, iseäranis nendes juhtimisvaldkondades, kus langetatavad otsused mõjutavad tööelu üldiselt.
1981. aastal võttis Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (International Labour Organization = ILO) vastu konventsiooni nr. 155, mis käsitleb tööohutust ja töötervishoidu. Vastavalt konventsioonile on iga liikmesriik kohustatud formuleerima, ellu rakendama ja kindla ajavahemiku järel üle vaatama ühise töökeskkonnaalase tegevuspoliitika. Selle konventsiooni ratifitseerimine osutub võimalikuks, kui Vabariigi Valitsus peab Eesti töökeskkonnapoliitikat vajalikuks ja rakendab selle põhjal töökeskkonnameetmeid.

1.Töökeskkonnapoliitika mõjuulatus ja praegune olukord

1.1 Töökeskkonnapoliitika eesmärk

Töökeskkonnapoliitika eesmärk on luua üldraamistik töötingimuste ja töökeskkonna parandamiseks. Töökeskkonnapoliitika väljendab Vabariigi Valitsuse eesmärke ja kavatsusi tööohutuse ja töötervishoiu arendamiseks Eestis. Töökeskkonnapoliitika peegeldab Eesti sotsiaal-majanduslikku olukorda ja konkurentsivõimelise majanduse infrastruktuuri loomist.
Selles raamistikus on käsitletud järgmiste tegevuslõikude üldpõhimõtteid: tööohtude vältimine, ohutegurite kõrvaldamine, töötajate informeerimine, koolitus, töötajatega nõupidamine, tasakaalustatud osalus, tööinspektsiooni ülesanded, töötervishoiuteenistus, sotsiaalpartnerite nõustamine, kahe- ja kolmepoolne sotsiaaldialoog Vabariigi Valitsusega, ettevõtete tegevuse ning Euroopa Liidu (EL) direktiivides esitatud nõuete ühtlustamine.
Töökeskkonnapoliitika ülesanne ei ole mitte ainult kõrvaldada või vähendada töökeskkonnas kätketud ohtusid ja negatiivseid mõjureid, vaid arendada neid positiivseid tegureid, mis teevad vôimalikuks töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu.

1.2 Töökeskkonnapoliitika põhimõtted

Ohtude vältimine

Töötingimustes peituvate ohtude vastu on võimalik rakendada kaitsemeetmeid, kuid eelkõige tuleb püüda ohtude teket vältida.

Ohutu tehnoloogia

Masina või töökeskkonna kavandamisel tuleb ette näha kõiki tekkida võivaid ohtusid ning neid vältida. Selle põhimõtte rakendamist võivad mõjutada tehnoloogilised, majanduslikud, tööprotsessiga seotud või inimtegurid.

Töötingimuste optimeerimine

Töötingimuste parandamisel on tähtis arvestada iga töötaja psühhofüsioloogilisi omadusi ja tema tegevust, et luua talle soodsaim võimalus tööülesannet otstarbekalt täita.

Tootmise ja töötingimuste koordineerimine

Uued tootmismeetodid toovad sageli kaasa töötingimuste muutumise. Seega peab tööohutust ja töötervishoidu arvesse võtma juba tootmise projekteerimise ja arendamise ajal.

Tööandja esmane kohustus

Tööandja organiseerib tegevust töökohal kooskõlas tootmisplaanide ja -üles-annetega. Seda tehes kujundab ta ühtlasi töötajate töötingimusi ning vastutab töötingimuste kvaliteedi eest.

Töötajate omahuvide tunnustamine

Töötajad vastutavad tööohutuse eest isiklikult ja vastastikku. Ohutu töö tagamine eeldab, et töötaja huvisid tunnustatakse ja arvestatakse nende ettepanekuid tööohutuse ja töötervishoiu abinõude kasutuselevõtuks.

Koostöö

Töökeskkonnapoliitika eesmärgi saavutamisel on lähtepunktiks koostöö tööandja ja töötaja vahel. See tuleneb otseselt tööandja esmase vastutuse põhimõttest ja töötaja omahuvide tunnustamisest.

Töötingimuste pidev jälgimine

Tehnoloogia arenedes ja muutudes suurenevad töötingimustega seotud ohud. Viimaste märkamiseks peab töökeskkonda pidevalt jälgima. Et töötajad teaksid, kuidas ohtu kõrvaldada, tuleb neid pidevalt koolitada.
Vabariigi Valitsuse meetmed töökeskkonna suhtes ja töökeskkonnas hõlmatud osapoolte tegevus tööohutuse ja töötervishoiu nimel peaksid toetuma eespool toodud põhimõtetele.

1.3 Töökeskkonna olukord Eestis

Aastal 1990-1996 muutusid erastamise tõttu suuresti töötingimused Eesti ettevõtetes. Riigiettevõtete erastamine algas uutest ja moodsatest ettevõtetest. Kaua tegutsenud ning vananenud tehnoloogiaga ettevõtted olid lagunemas, ootasid investoreid ega suutnud maksta võlgu ning uuendada tehnoloogiat.
Sotsiaalne olukord ja töötingimused erinesid isegi ühe ettevõtte piires. Koondati suur hulk töötajaid ja tööolud halvenesid järjepidevalt. Väga tihti ei vastanud töökeskkond nõuetele.
Töötingimused on paranenud väliskapitalil baseeruvates ettevõtetes. Peamiselt pärast 1990. aastat asutatud keskmistes ja väikeettevõtetes on töötingimused kõige halvemad. Sellistes ettevõtetes kasutatakse palju musta tööjõudu, kes on ebarahuldavates tingimustes töötamise tõttu peamine riskigrupp, kuid kelle üle Tööinspektsioonil puudub kontroll.
Raske probleem on töötajate vähesed teadmised tööohutusest ja töötervishoiust. Väljaõppe motiveering on madal, sest maksud on suured ja ettevõtete tulevik ebakindel. Seetõttu on ettevõtte eesmärk pigem saada kiiresti kasumit.
Tabel 1

Registreeritud tööõnnetused Eestis 1994-1998 

Õnnetuse liik

1994

1995

1996

1997

1998

Surmaga lõppenud tööõnnetused

56

61

46

50

56

Surmaga lõppenud tööõnnetused 100 000 töötaja kohta

9,8

11,6

8,9

7,7

 

Kõik tööõnnetused

1738

2460

2251

3888

1811

 
Registreeritud raske tervisekahjustusega tööõnnetuste arv on 1993. aastast alates suurenenud, kuid surmaga lõppenud tööõnnetuste arv on vähenenud pärast mõningast stabiliseerumisperioodi.
Paljude ettevõtete territooriumid ei ole nõuetekohaselt planeeritud ja hooldatud. Masinate ja seadmete paigaldamisel ning töökohtade sisustamisel ei järgita sageli ohutusnõudeid. Nende nõuete rikkumine on üks raskete tagajärgedega lõppenud tööõnnetuste põhjusi. Ainuüksi kukkumised moodustasid 1995. aastal 43% kõigist raskete tagajärgedega tööõnnetustest ning 13% surmaga lõppenud tööõnnetustest. Umbes 40% kontrollitud ettevõtetest ei vasta normidele. Raskete tagajärgedega tööõnnetuste puhul oli 1996. aastal 60%-l põhjuseks puudulik töökorraldus ja 30%-l masinatega töötamine.
Tööõnnetuste osakaal 1000 töötaja kohta on kasvanud alates 1993. aastast, kuid nende arv (4,5 õnnetust aastal 1995) on kümme korda madalam kui Lääne-Euroopas ja Põhjamaades (20-100). See osutab, et tööõnnetusi varjavad nii tööandjad kui ka töötajad (viimased kartusest kaotada töökoht) ning et tööinspektsiooni järelevalvele ei ole piisav.
Tabel 2

Raske tervisekahjustusega ja surmaga lõppenud tööõnnetused majandusharude järgi Eestis 1996-1998

 

Majandusharu

Surmaga lõppenud

Raske tervisekahjustusega lõppenud

 

1996

1997

1998

1996

1997

1998

Põllumajandus, metsandus, kalandus

7

9

8

45

53

47

Kaevandamine

4

3

5

13

11

16

Tööstus

8

10

10

93

108

96

Energeetika, gaasi- ja veevarustus

-

2

2

14

10

27

Ehitus

6

10

12

34

52

60

Hulgi- ja jaekaubandus

-

3

2

2

18

19

Transport, side

14

5

9

40

51

72

Rahandus, kindlustus, kinnisvara

2

4

3

6

11

5

Sotsiaal- ja isiku-teenindus

4

3

2

35

17

28

Muu

1

1

3

10

11

19

Kokku

46

50

56

292

342

389

 

Töökeskkonna puudulik korraldamine, tööohutuse, töötervishoiu ja tööõiguse nõuete rikkumine või neile vähese tähelepanu pööramine on tööõnnetuste ja kutsehaiguste peapõhjus.
Töötajate tervise kontrollimisel ei ole kutsehaigusi peaaegu üldse diagnoositud. Põhjuseks on asjaolu, et puuduvad töötervishoiuarstid, kes tunnevad töötingimusi ja oskavad seostada haiguse teket kutsetööga.
Enamik haigeid pöördub või suunatakse kutsehaiguste kliinikusse vaid raske tervisekahjustuse korral, sageli juba invaliidistunult. 1996. aastal diagnoositi iga 10 000 töötaja kohta vaid kolm kutsehaigust, see on umbes 20 korda vähem kui Põhjamaades.
Tabel 3

Registreeritud kutsehaigused Eestis 1994-1998

Diagnoos1997

1994

1995

1996

1997

1998

Füüsikalised tegurid

 

 

 

 

 

Vaegkuulmine

42

30

49

25

37

Vibratsioonitõbi

12

14

17

60

109

Silmade kahjustus

-

-

-

-

-

Kiiritustõbi

-

-

1

-

-

Ülekoormushaigus

28

38

53

65

72

Radikuliidid

 

 

 

9

4

Keemilised tegurid

 

 

 

 

 

Hingamisteede haigused

6

9

17

6

3

sh: kopsutolmumus

2

*

*

0

2

allergilised

2

*

*

*

*

tolmust põhjustatud

2

*

*

*

*

Nahahaigused

5

14

6

5

2

Mürgitused

22

19

3

11

21

Bioloogilised tegurid

 

 

 

 

 

Punataud

11

18

26

14

15

Leptospiroos

-

-

-

-

-

Tuberkuloos

-

2

2

3

2

Puukentsefaliit

 

 

 

0

2

Kokku

126

144

174

198

269

 

Töösuhetes on süvenenud tööandjate kalduvus kasutada psüühilist vägivalda, mis põhjustab töötajates stressi. Sagenenud on juhtumid, kus tööandjad avaldavad töötajatele survet leppida kehvemate palga- ja töötingimustega või lõpetada tööleping töötaja algatusel. Kartes töökohta kaotada, on töötaja sageli nõus igasuguste tingimustega.

2.Töökeskkonnapoliitika teostamine

2.1 Kahe- ja kolmepoolne koostöö üleriigilisel, kohalikul, tööstusharu ja ettevõtte tasandil

Tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas seisneb kolmepoolsus ametivõimude, tööandjate ja töötajate organisatsioonide osalemises põhinõuete väljatöötamisel, nõuete täitmise kontrollimisel ja abinõude rakendamisel. Lisaks sotsiaalpartnerlusele on tähtis ka ametivõimude koostöö ja tegevuse kooskõlastamine, sest paljud küsimused puudutavad mitmeid haldustasandeid. Koostööst võtavad samuti osa tööohutuse ja töötervishoiu alal tegutsevad uurimis- ja ekspertorganisatsioonid.
Töökeskkonna parandamine Eestis on vajalik eeltingimus integreerumiseks EL-i, kus kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumise ning töökeskkonnale esitatavate nõuete ühtlustamise abil välditakse mitterahuldavate töötingimustega kaasnevat ebaausat konkurentsi ettevõtete vahel. Soodsad töötingimused tõstavad tootlikkust ning vähendavad tööõnnetustest ja kutsehaigestumisest tulenevat majanduskahju. Töökeskkonnale tööohutuse ja töötervishoiu alal esitatavate miinimumnõuete kindlaksmääramiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse ja tööandjate ning töövõtjate organisatsioonide vaheline kompromiss, kus oleks arvestatud vajadust kooskõlastada Eesti seadused ILO konventsioonidega ja EL-i direktiividega.
Tööohutust, töötervishoidu ja tööheaolu reguleerivad õigusaktid peavad saama Töökeskkonna Nõukoja heakskiidu. Projektid ja dokumendid valmistatakse Nõukojale ette tööandjate ja töövõtjate organisatsioonide läbirääkimiste tulemusel, kuhu on kaasatud ka eksperdid. Majandusharuti võivad sellise tegevusprogrammi käivitajateks olla ametiühingud ja töötajate liidud.
Et soodustada ametivõimude ja sotsiaalpartnerite demokraatlikku koostööd, on vaja tagada tööandjate ja töötajate organisatsioonide ühetaolised õigused.
Konventsiooni nr. 81 kohaselt kontrollitakse Tööinspektsiooni tegevust valitsuse tasandil. Töökeskkonnapoliitikat koordineerivaks institutsiooniks on Sotsiaalministeeriumi töökeskkonna osakond.
Tööstusharude tasandil nõustavad tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes abivajajaid alaliitude kutsekojad.
Uue tehnoloogia ja masinate juurutamisel kavandab Tööandjate ja Tööstuse Keskliit teha koostööd Ametiühingute Keskliiduga.
Ettevõtte tasandil sõltuvad kahepoolsed läbirääkimised töötingimuste ja sotsiaalsete tagatiste üle ettevõtte juhtkonna ja töötajate esindajate vahelistest läbirääkimistest, kus tuleb arvestada nii kõnealust olukorda kui ka tööohutust ja töötervishoidu reguleerivaid seadusi.
Piirkondlikul tasandil on võimalik korraldada Balti riikide koostööd töökeskkonna andmebaaside ühtlustamisega ja kogemuste vahetamisega.

2.2 Töökeskkonna õigusraamistiku ettevalmistamine

Lähtudes Eesti taotlusest liituda EL-ga on alustatud normatiivaktide uuendamist, mille tulemusel luuakse tööohutuse ja töötervishoiu õiguslik alus. Vastavalt EL-i direktiivile 89/391/EEC töökohal toimuva kontrolli kohta on töökohtadel töötingimuste kontrollimisel põhirõhk pandud tööandja kohustusele hinnata tööga kaasnevaid riske ja võtta koos töötajatega kasutusele ennetavad abinõud.
Normatiivaktid tuleb välja töötada järgmistes valdkondades:
  • tööandjate ja töötajate vastutus;
  • tööohutuse ja töötervishoiu organisatsioon ettevõtte tasandil - tööohutuse korraldamine ettevõttes;
  • töötervishoiuteenistus;
  • tööinspektsiooni ülesanded ja vastutus;
  • tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste kindlustussüsteem;
  • töövaidlused.
EL-i direktiive on arvesse võetud järgmistes Eesti õigusaktides:

90/270/EEC - Ohutus- ja tervishoiunõuded kuvari kasutamise korral (1996)

89/656/EEC - Isikukaitsevahendite valik ja kasutamine (1994)

90/269/EEC - Raskuste tõstmine ja kandmine (1993)
Direktiivide 89/392/EEC, 91/368/EEC ja 93/44/EEC nõuetest on lähtutud masinate ja seadmete ohutuse põhinõuete väljatöötamisel (1993, 1994).
Praegu jätkub järgmiste EL-i direktiivide kooskõlla viimine Eesti seadustega:

89/654/EEC - Tööohutus- ja töötervishoiunõuded töökohale;

92/57/EEC - Tööohutus- ja töötervishoiunõuded ajutistel või teisaldatavatel ehitusplatsidel;

89/655/EEC - Tööohutus- ja töötervishoiunõuded töövahendite kasutamisel;

90/679/EEC - Töötajate kaitsmine bioloogiliste ainetega kokkupuutest tulenevate ohtude eest töökohal;

89/391/EEC artikkel 6.2 - Riski hindamise meetodid.
Ette on valmistatud ja Vabariigi Valitsusele esitatud kahe peamise töökeskkonnaseaduse eelnõud:

  • tööohutuse ja töötervishoiu seadus;
  • kemikaaliseadus.

2.3 Töötingimuste kontroll ja järelevalve

Tööinspektsioon loodi Eestis 1991. aastal. Alates 1997. aasta juulist on seoses töökeskkonna osakonna asutamisega Sotsiaalministeeriumis tööinspektsiooni põhiülesanneteks:
  • riiklik järelevalve tööohutust, töötervishoidu ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide täitmise üle ning masinate, seadmete ja teiste töövahendite ning töökeskkonna kui terviku ohutuse üle;
  • järelevalve tööõnnetuste ja kutsehaigestumiste uurimise üle ja vajaduse korral nende uurimine;
  • tööandja poolt tehtava töökeskkonna riskianalüüsi jälgimine ja hindamine;
  • tööandjate ja töötajate ning nende esindajate nõustamine töökeskkonna küsimustes, et tagada töötajate tööohutust ja vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi;
  • litsentside andmine asutustele, kes tegelevad masinate ja seadmete tüübihindamise, isikukaitsevahendite tüübihindamise ning kvaliteeditõendusega;
  • riikliku järelevalve tulemuste ja töökeskkonna olukorra hindamine, samuti ettepanekute tegemine töökeskkonna parandamiseks.
Tööinspektoritel on õigus peatada töö või masinate ja seadmete kasutamine, kui need ohustavad elu ja tervist või on tegu rikkega. Samuti on tööinspektoritel õigus teha ettepanekuid seadust rikkunud tööandjate haldusvastutusele võtmiseks.
1996. aastal kontrolliti 4472 ettevõtet, kus töötas kokku 243 878 inimest. Kontrollitud ettevõtete hulgas 20% läbis siht- ja 18% järelkontrolli. Juriidilist nõu anti 13 634 korral, millest 7971 korda nõustati töötajaid ja 5180 korral tööandjaid.
Kohalike tööinspektsioonide juures tegutseb 15 piirkondlikku töövaidluskomisjoni, kes 1996. aasta jooksul käsitles 781 avaldust, neist enamik - 776 - oli töötajate esitatud. Suurem osa kaebusi puudutas maksmata töötasu või töötasu maksmiseks esitatud nõuet ja töölepinguküsimusi.
1996. aastal pandi järelevalvetegevuse pearõhk töökeskkonna parandamisele tööstus-, ehitus-, energeetika- ja transpordiettevõtetes, kus olid tervistkahjustavad töötingimused.
Siht- ja järelkontrolli raames jälgiti ohutuse põhinõuete täitmist Eestis toodetud masinate ja seadmete puhul ning tööohutust ja töötervishoidu puidutööstuses, ehituses ja teistes valdkondades.
Ettevõtte tasandil tegelevad töökeskkonna nõuetele vastavuse jälgimisega töökeskkonnavolinik, töökeskkonna nõukogu (enam kui 50 töötajaga ettevõtte puhul) ning töökeskkonnaspetsialist. Juhul kui sellealaseid ülesandeid, kohustusi ja õigusi ei ole ettevõttes fikseeritud, vastutab töökeskkonna eest tööandja.
1996. aastal Tööinspektsiooni tehtud kontroll näitas, et ohutusjuhti ei olnud 4472-st kontrollitud ettevõttest 103-s (töötajaid oli igaühes üle 300). Samas puudusid ohutusvolinikud 1482-s ja tööohutuskomiteed 305-s ettevõttes.
1996. aastal kontrolliti 4472 ettevõtet (töötajate üldarv 243 878). 5,2% töötajatest töötas neis tervistkahjustavates oludes, 7,3% ei olnud käinud tervise kontrollis. Kontrollitud ettevõtetes mõõtsid tunnustatud laborid töökeskkonna ohtlikke ja kahjulikke tegureid 9917 töökohal, neist 47% ei vastanud normidele.

Majandusministeeriumi haldusalas tegutseva tehnikainspektsiooni ülesanne on korraldada kaevanduste, tõsteseadmete, rõhuanumate, keemiatööstuse ja vilja töötlemisel plahvatusohtlike protsesside kontrolli. Elektrijärelevalve inspektsioon teostab järelevalvet elektri- ja elektriliste seadmete üle. Kiirguskeskus vastutab kiirguse kontrolli ja kiirguskaitse korraldamise eest. Nende asutuste kogutud andmeid ei kanta Tööinspektsiooni andmebaasi ja töökohtade kontrolli omavahel ei kooskõlastata. Kavandatakse luua keskus, mis tagaks kogu tehnilise teeninduse ja mida osaliselt finantseeriks riik.

2.4 Informatsioon ja andmete kogumine

Põhieesmärk on tagada töökeskkonnaalase informatsiooni kogumine, süstematiseerimine, analüüs ja levitamine piirkondlikul, üleriigilisel ja rahvusvahelisel tasandil.
Töökeskkonnaalase informatsiooni kogumiseks, säilitamiseks ja uuendamiseks tuleb luua järgmised registrid ja andmekogud:
  • ettevõtete töökeskkonna register;
  • tööõnnetuste ja kutsehaiguste register;
  • töökeskkonna normatiivaktide andmekogud.
Samuti on vaja tagada nende registrite ja andmekogude ühendamine teiste üleriigiliste registritega, nagu Äriregister, Kemikaaliregister, EstLex jts.
Informatsiooni vahetamiseks üleriigilisel ja kohalikul tasandil kavandatakse luua riiklik töökeskkonna infosüsteem ja andmevõrgustik.
Töökeskkonna infosüsteemi loomiseks asutatakse Tööinspektsioonis spetsiaalne allüksus, kelle ülesanne on välja töötada uus informatsiooni töötlemise strateegia ja teha ettevalmistusi infosüsteemi kasutajate väljaõpetamiseks.
Oluline on ka rahvusvahelise interneti infovõrgustiku loomine.

2.5 Töötervishoiuteenistus

Töötervishoiuteenistuse eesmärk on
  • propageerida töötajate seas nii füüsilist kui ka vaimset tervist ja tööohutust;
  • vältida töötingimustega seotud vigastusi, sealhulgas töö laadist tulenevaid kutsehaigestumisi ja invaliidistumist.
Töötervishoiuteenistuse põhiülesanded on
  • töökeskkonda iseloomustavate parameetrite mõõtmine ja töötingimuste analüüsimine;
  • töökoha terviseriski hindamine;
  • töötaja tervisliku seisundi jälgimine;
  • töötaja nõustamine töötingimuste parandamisel ja vajalike abinõude väljatöötamisel;
  • töötajate tervise ja töövõime taastumisele kaasaaitamine;
  • osalemine tööohutus- ja töötervishoiualase info, väljaõppe ja täienduskoolituse korraldamises;
  • esmaabi korraldamine ettevõttes, töötajate väljaõpe esmaabi andmiseks.
Töötervishoiuteenistus nõustab ettevõtte töö korraldamist ja abistab ettevõtet tööohutus- ja töötervishoiumeetmete rakendamisel, näiteks ergonoomilistele põhimõtetele toetuva uue tootmise planeerimisel ja muudatuste tegemisel olemasolevas tootmissüsteemis.
Eestis võib olla kahte liiki töötervishoiuteenistust:
  • ettevõttesisene teenistus - põhineb suurel ettevõttel;
  • ettevõtetevaheline teenistus - teenindab mitut keskmise suurusega ja väiksemat ettevõtet, kus esineb ohutegureid.
Sõltuvalt probleemist võib teenistuse töösse kaasata tervishoiuspetsialiste, nagu arste, õdesid, psühholooge ja keemikuid, ning tehnikaspetsialiste, nagu seda on mõõtjad, insenerid, töökeskkonna asjatundjad ja laboritöötajad.
Lisaks sellele teeb töötervishoiuteenistus koostööd ja vahetab informatsiooni ametiasutustega, sealhulgas Tööinspektsiooniga, kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja tervishoiuametitega, polikliinikutega ja arstidega.

2.6 Tööohutus- ja töötervishoiualane koolitus ja täiendusõpe

Töötingimuste ja töökeskkonna parandamisel on tähtis osa tööohutus- ja töötervishoiualasel koolitusel ja väljaõppel.
Töökeskkonnaalane koolitus ja täiendusõpe on osa üldisest personali arengupoliitikast. Nõuetekohane koolitus tõhustab probleemide avastamist ja analüüsimist ning probleemi lahendamiseks kõige sobivamate tehniliste ja majanduslike meetmete selgitamist.
Kõiki töökeskkonnaga seonduvaid sihtrühmi hõlmava tööohutus- ja töötervishoiualase täiendusõppestrateegia väljatöötamine sõltub Töökeskkonna Nõukoja raames toimuvate kolmepoolsete läbirääkimiste tulemustest. Kaasata tuleb ka Haridusministeerium ja rahvusvaheliste toetajatena NIVA, SIDA, ILO ja PHARE.
Tööohutus- ja töötervishoiualase koolituse ja täiendusõppe ning litsentsimise koordineerimine on Sotsiaalministeeriumi ülesanne ja seda viiakse ellu olemasolevates koolituskeskustes.
Koolituse ja täiendõppe põhiliseks sihtrühmaks on ettevõtte töökeskkonnanõukogu liikmed. Töökeskkonnaalased põhiteadmised peaks olema võimalik omandada keskkoolides, ülikoolides, meditsiinikoolides ja teistes õppeasutustes.
Töökeskkonna probleemidega tegelevatel töötajate ja tööandjate esindajatel on vaja omandada läbirääkimisteks vajalik keele- ja suhtlemisoskus.

2.7 Töökeskkonnauuringud

Eelolevatel aastatel on oluline edendada töökeskkonnaalaseid teaduslikke ja praktilisi uurimistöid. Nii Eestis kui ka teistes riikides tehtavate uuringute põhjal saab välja töötada koolitusprogramme ja teavitamispõhimõtteid. Samuti hõlbustavad uuringud selgitada ohutegureid ning vähendada terviseriski ja vältida kahju.
Töökeskkonnauuringutes on väga arvestatavad Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut, Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool. Praegusaja probleem on asjaolu, et vähe on neid asutusi, kes oleksid võimelised tegema pikaajalisi ja mitmeid valdkondi hõlmavaid uuringuid. Rõhk tuleb asetada ka töökohal riski ja ergonoomia analüüsi metoodikale, kusjuures suunata tähelepanu väikeettevõtetele.
Uuringute koordineerimine ja finantseerimine on üks Töökeskkonna Nõukoja ja Töökeskkonna Fondi kolmepoolsete läbirääkimiste teema. Uuringute rahastamisega tegeleb ka Eesti Innovatsioonifondi nõukogu, kusjuures sotsiaaluuringuid finantseeritakse riigieelarvest.

2.8 Rahvusvaheline koostöö

Rahvusvahelise koostöö tähtsus töökeskkonna arengus kasvab aasta-aastalt. Et Eesti on suhteliselt väike riik, on rahvusvaheline koostöö ja suhtlemine eriti oluline. Töökeskkonna valdkonda reguleeriv õigus tuleb viia kooskõlla nii EL-i kui ka iga koostööriigi õigusega ning arendada seadusloomet paralleelselt teiste riikidega. Seejuures on vaja arvestada rahvuslikke vajadusi ja võimalusi.
Samal ajal on tähtis pöörata tähelepanu informatsiooni vahetamisele ja rahvusvahelistele uuringutele. Eesmärk on koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega ühtlustada riikide töökeskkonna arengut, et tagada põhitingimused töötajate heaoluks.
Eesti teeb aktiivset koostööd töökeskkonna küsimustes selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu ILO ja WHO. Euroopa Komisjoni jõupingutused töökeskkonda reguleerivate nõuete ühtlustamiseks mõjutavad ka EL-ga liitumisele pürgivat Eestit.
ILO-l on keskne osa rahvusvaheliste töökeskkonnastandardite koostamisel. Eesti koostöö Soome, Rootsi ja Taaniga on olnud tähtis ja jääb selleks edaspidigi töökeskkonnaalase tegevuse arendamisel Eestis.

3.Töökeskkonna areng ja rakendatavad abinõud

3.1 Arengu eesmärk

Ühiskonna ja tootmistehnoloogia areng muudab majandusharude tööstruktuuri ja töö mahtu. Selle tulemusel muutub ka töökeskkonna probleemide laad. Uute tootmistehnoloogiate kasutuselevõtt aitab kõrvaldada mitmeid traditsioonilisi probleeme. See omakorda tingib vajaduse parandada töötingimusi.
Töötingimuste parandamise eesmärk on
  • tööõnnetuste vältimine;
  • kutsehaigestumiste ennetamine;
  • tööohutuse tagamine.
Töökeskkonna parandamine võib hõlmata korraga mitmeid meetmeid, kusjuures eesmärk seatakse vastavalt valitsevatele töötingimustele.

Tööõnnetuste vältimine

Töökeskkonna parandamise peaeesmärk on ära hoida tööõnnetusi. Selle saavutamiseks on tarvis
  • koostada tööplaan;
  • projekteerida vajalikud masinad ja seadmed;
  • propageerida töötajate hulgas ohutute töövõtete kasutamist.

Töötingimuste parandamine kõrge ohuteguriga majandusharudes

Tööõnnetuste statistika näitab, et kõige ohtlikumad majandusharud on
  • tööstus;
  • põllumajandus, metsandus, kalandus;
  • ehitus.
Tööõnnetuste vähendamiseks on tarvis pöörata tähelepanu töötajate tööohutusele. Selleks on vaja töö nõuetekohast planeerimist, töötajate piisavat juhendamist, kasutusele võetud ohutusmeetmete kontrollimist ja täienduskoolitust.

Masinaohutus

Masinate ja seadmetega töötamisel juhtunud tööõnnetuste vähendamiseks on vaja ohutusmeetmeid arvestada juba masinate ja seadmete projekteerimise, valiku ja töö staadiumis. Lisaks ohutustehnika täiustamisele tuleb tõhustada töötajate koolitamist ja juhendamist. Vähese staaz iga töötajate informeerimisele ja koolitamisele tuleb pöörata veelgi suuremat tähelepanu.

3.2 Koostöö tugevdamine töökohal

Soodsate töötingimuste tagamise eeldus on tööandjate ja töötajate edukas koostöö. Selle saavutamine on mõlema poole ülesanne.
Hea töökeskkond nõuab koostööd töökohal, seda eelkõige praktiliste vajaduste rahuldamisel.
Koostöö arendamiseks töökohal on vaja kindlaks määrata tööandja ja töötajate ning nende esindajate ülesanded, õigused ja kohustused. Tööprotsessis osalevad pooled peaksid omavahel konsulteerima juba töökeskkonna kujundamisel. Kõikidest töökeskkonnas tehtavatest muudatustest, mis puudutavad tööprotseduure, masinaid, seadmeid või töökohta, tuleb teavitada töötajate ja tööandja esindajaid.
Töökeskkona kujundamisel on määrav töö korraldus. Piiritleda tuleb osapoolte õigused, kohustused ja vastutus. Kindlasti peab olema töökohal inimene, kellel on piisavad teadmised järelevalve põhimõtetest ja kes tunneb kasutatavat tehnoloogiat.
Vastavalt tööohutuse ja töötervishoiu seaduse eelnõule tuleb kõikides ettevõtetes ja asutustes hoolitseda tööohutuse ja töötervishoiu eest ettevõttesiseselt ning valida töötajate hulgast töökeskkonnavolinikud. Tööohutuse ja töötervishoiu alal on tööandja esindajaks töökeskkonnaspetsialist. Üle 50 töötajaga ettevõttes moodustatakse töökeskkonna nõukogu, milles on võrdne arv tööandjate ja töötajate esindajaid ja mis on seega tööandja ja töötajate koostöö organ kõigis ettevõtte tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes.
Töökeskkonnavolinik, töökeskkonnaspetsialist ja töökeskkonna nõukogu aitavad ettevõttes kaasa tööohutuse ja töötervishoiu nõuetele vastava töökeskkonna kujundamisele ja säilitamisele.

3.3 Eesti töökeskkonnasüsteemi uus struktuur

Menetluses olev tööohutuse ja töötervishoiu seadus on tänapäevase töökeskkonnasüsteemi alus. Töökeskkonnasüsteem põhineb konsensusel ja kolmepoolsusel. Eesmärgiks on luua süsteem, milles sotsiaalpartneritel oleks oluline mõju töökeskkonna arendamisel.

Sotsiaalministeeriumil on töökeskkonna küsimustes kõrgeim administratiivne võim.

Sotsiaalministeeriumi töökeskkonna osakonna ülesanded on:

  • välja töötada tööohutuse ja töötervishoiu õigusaktid kooskõlas EL direktiivide ja ILO konventsioonidega;
  • ette valmistada tööohutuse ja töötervishoiualased ILO konventsioonid ratifitseerimiseks;
  • korraldada tööõnnetuste ja kutsehaiguste analüüsi ja töökeskkonna statistikat;
  • välja töötada töökeskkonnaalase koolituse programmid;
  • välja töötada ja koordineerida töökeskkonna riiklikke arendusprogramme;
  • korraldada kolmepoolse Töökeskkonna Nõukoja tööd;
  • teostada töötingimuste kvalitatiivset ja majanduslikku analüüsi;
  • algatada ja tellida tööelu teadusuuringuid;
  • koordineerida töökeskkonnaalast rahvusvahelist koostööd.

Töökeskkonna Nõukoda on Sotsiaalministeeriumi juures asuv valitsusasutuste ning tööandjate ja töötajate liitude tööohutuse ja töötervishoiu asjatundjatest koosnev nõuandekogu töökeskkonna küsimustes.
Nõukoja põhiülesanne on teha ettepanekuid ja avaldada arvamust töökeskkonnapoliitika väljatöötamiseks ja rakendamiseks.
Nõukoda täidab järgmisi ülesandeid:

  • hindab korrapäraselt riigi töökeskkonna seisundit;
  • kogub, vaatab läbi ja arutab töökeskkonna parandamise ettepanekuid;
  • analüüsib töökeskkonna parandamise abinõude tõhusust;
  • teeb sotsiaalministrile ettepanekuid ja annab soovitusi töökeskkonna küsimustes;
  • arutab Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja sotsiaalministrile esitatavate seaduste ja määruste eelnõusid ning annab nendele hinnangu;
  • teeb ettepanekuid õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks.

Töökeskkonna Fondikaudu rahastatakse:

  • töökeskkonnaalase informatsiooni levitamist ;
  • täiendusõpet ja teadusuuringuid;
  • töökeskkonnaalaste konverentside, õppereiside korraldamist;
  • töötervishoiu arengu programme jms

Töötervishoiu Keskuson töötervishoiu valdkonna tegevust koordineeriv riigiasutus, mida haldab Sotsiaalministeerium.
Töötervishoiu Keskuse ülesanded on:

  • teha töötervishoiu teadus- ja rakendusuuringuid;
  • ellu viia töötervishoiuprogrammid;
  • anda eksperthinnanguid;
  • korraldada töötervishoiuarstide ja -õdede ning teiste töötervishoiuspetsialistide täiendõpet;
  • koguda, analüüsida ja edastada töötervishoiuandmeid;
  • pidada arvestust kutsehaiguste kohta.

Töötervishoiuteenistus nõustab ja abistab ettevõtet tööohutuse ja töötervishoiu meetmete rakendamisel:

  • mõõdab töökeskkonda iseloomustavaid parameetreid;
  • analüüsib töötingimusi;
  • jälgib töötaja tervislikku seisundit;
  • nõustab tööandjat töötingimuste parandamiseks vajalike abinõude väljatöötamisel;
  • aitab kaasa töötajate meditsiinilisele ja kutsealasele rehabilitatsioonile;
  • osaleb tööohutuse ja töötervishoiualase info, väljaõppe ja täienduskoolituse korralduses;
  • korraldab esmaabi ettevõttes, töötajate väljaõpet esmaabi andmiseks.

Tööinspektsiooni ülesanded on:

  • kontrollida ettevõtete vastavust tööohutuse ja töötervishoiu nõuetele;
  • nõustada ja informeerida tööandjaid ja töötajaid;
  • registreerida tööõnnetusi ja kutsehaigusi ning uurida nende põhjusi ja asjaolusid;
  • korraldada järelevalvet preventsiooniabinõude rakendamise üle.

Alaliitude kutsekojad aitavad ettevõtetel lahendada oma tööstusharu töökeskkonna probleeme ning töötavad välja tööohutuse ja töötervishoiu eeskirju tööstusharude jaoks.

 

3.4 Sisekontrolli vajalikkus

Rahvusvaheliste kogemuste põhjal peavad ametivõimud vajalikuks kehtestada sisekontroll kui süstemaatiline tegevus, millega tagatakse tööohutuse ja töötervishoiu jälgimine vastavuses esitatud nõuetega.
Sisekontrolli põhiprintsiibid on
  • tagada õigusaktides esitatud nõuete täitmine;
  • menetluse dokumenteerimise ja kehtestatud normatiivide täitmise eest vastutava isiku kohustus tagada ohutu ja tervisesoodus töökeskkond.
Sisekontrolli all tuleb mõista tegevust ettevõtte töökeskkonna parandamiseks. Eeldatavasti on ohutu ja tervisliku töökeskkonna poole püüdlemine tööandja igapäevane kohustus. Ametivõimud nõuavad süsteemikindlat tegutsemist, dokumentatsiooni, tööandjate ülesannete kindlaksmääramist ja töötajate osalust.
Edu eeltingimus on usaldus ja koostöö ettevõtte juhtkonna ja töötajate vahel ning juhtkonna ja ametivõimude vahel. Sisekontroll on peamiselt tööandja ülesanne, kuid ka kõikidel töötajatel on kohustus ja õigus selles protsessis osaleda.
Sisekontrolli korraldamisel tuleb lähtuda kindlatest reeglitest. Sisekontrolli abil saavad ettevõtted täita tööohutuse ja töötervishoiu seaduses toodud nõudeid.
Sisekontroll aitab juhtkonnal keskenduda tööohutusele ja töötervishoiule ning samas ka teistele ettevõtte kontrollelementidele, nagu tootmine, ökonoomsus ja tootekvaliteet. Uue süsteemi juurutamiseks on ametivõimud otsustanud soodustada süsteemset käsitlust üksikasjaliku kontrollimise asemel.
Seaduste ja eeskirjade täitmist kontrollivad tänapäeval inspektsioonid. Tööinspektsioon kontrollib ennekõike dokumentatsiooni, mis on seotud ettevõtte tööohutuse ja töötervishoiu jälgimise meetmete, korralduse ja menetlusega.

3.5 Töökoha hindamise juhendite vajadus ja nende reguleerimisala

Tulenevalt EL-i direktiivist 89/391/EEC (abinõudest töötajate töötervishoiu ja tööohutuse täiustamiseks tööl) on tekkinud vajadus koostada töökoha hindamise juhendid.
Juhendites peavad olema märgitud suunised töötervishoiu ja tööohutuse hindamiseks (nn. töökoha hindamine). Töökoha hindamine on töö planeerimise ja organiseerimise alus, mis tagab tööohutuse ning on samas osa tööandja pidevast tööohutuse ja töötervishoiu kontrollist.
Töö planeerimisel ja organiseerimisel peab järgima preventsiooni põhimõtteid:
  • ohu vältimine;
  • vältimatu ohu hindamine;
  • võitlus ohuga tema tekkekohas;
  • töö kohaldamine üksikisikule, eriti töökohtade kujundamine, töövahendite valik ning töö- ja tootmisvõtete valik eesmärgiga vähendada töö monotoonsust ja vältida terviseriski;
  • kaasaminek tehnilise progressiga;
  • ohtliku asendamine ohutuga või vähem ohtlikuga;
  • tehnoloogiat, töö organiseerimist, töötingimusi, sotsiaalseid suhteid ja töökeskkonnategurite mõju hõlmava preventsioonipoliitika kujundamine;
  • ühiskaitsevahendite eelistamine isikukaitsevahenditele;
  • tööliste piisav instrueerimine.
Nimetatud põhimõtetest lähtudes töökohta hindavad isikud
  • selgitavad välja tööohutuse ja töötervishoiu probleemid;
  • teevad kindlaks vajalikud muudatused ja seavad need pingeritta;
  • pakuvad võimaliku lahenduse;
  • määravad spetsialistide abi vajavad valdkonnad.
Ettevõttes esinevatest võimalikest ohuteguritest täieliku ülevaate saamiseks on oluline töökoha süstemaatiline kontroll.
Tüüpilised ohutegurid on:
  • füüsikalised tegurid: müra, vibratsioon, valgustus;
  • füsioloogilised tegurid: raske füüsiline töö, korduvate liigutustega töö, tööasend;
  • psühholoogilised tegurid: tööaeg, tempo, monotoonsus; enesemääratlus/mõju, eraldatud töö;
  • keemilised tegurid: ained ja materjalid või tööprotsessi jääkained;
  • bioloogilised tegurid: bioloogilised toimeained, näiteks bakterid, viirused, seened, parasiidid.
Kõikide tööohutuse ja töötervishoiu aspektide arvestamiseks töökoha hindamisel peavad ettevõttesisene tööohutuse organisatsioon ja töötajad osalema töökoha hindamise planeerimises ja elluviimises.

3.6 Tööohutuse ja töötervishoiu järelevalve arendamine

Normatiivaktide kooskõlastamine nõuab efektiivset infrastruktuuri. See eeldab, et ettevõtet juhitakse tulemuslikult, töötajaid koolitatakse nõuetekohaselt ja töö järelevalve toimib tõhusalt.
Tööinspektsioon peab kõikide tema käsutuses olevate vahenditega tagama seadusnõuete täitmise ja vajalikud administratiivtoimingud tööohutuse ja töötervishoiu alal.
Selle saavutamiseks peab töökoha kontrollimisel
  • veenduma, et tööandja rakendab kõiki vajalikke abinõusid õigusaktide nõuete täitmiseks;
  • kutsuma tööandjat üles kaitsma kõikide tema töötajate tervist ja ohutust kooskõlas seadustes, määrustes ja haldusaktides toodud nõuetega ning seega vältima tööõnnetusi ja terviseriski;
  • julgustama töötajaid ja nende esindajaid täitma neile seaduses ettenähtud rolli, et luua ohutu ja terviseriskivaba töökeskkond;
  • andma piisavat informatsiooni ja juhendama tööandjaid ja töötajaid, et paremini täita seadustes, määrustes ja haldusaktides toodud nõudeid;
  • teavitama ametivõime tööohutuse ja töötervishoiu puudustest.
Tööohutuse ja töötervishoiu edendamisel on eesmärgiks juurutada uusi järelevalve töömeetodeid, et jätkata tegevust kolmes suunas:
  • tööinspektorid peaksid töötingimuste otsese järelevalve asemel keskenduma ettevõtetes toimuva ohutustegevuse edendamisele ja kontrollimisele;
  • tööinspektorid peaksid endisest rohkem seadma eesmärgiks puuduste vältimise ning andma eksperthinnanguid ja nõu tööruumide kujundamise, masinate ja seadmete projekteerimise ning töö meetodite väljatöötamise kohta;
  • Tööinspektsioonil tuleb kasutusele võtta uusi meetodeid, millega tööandja saab parandada tootmise taset ja tagada toote kvaliteeti.

3.7 Riikliku töökeskkonnapoliitika edendamine

Sotsiaalministeeriumi ülesanne on jälgida, kuidas kulgeb riikliku töökeskkonnapoliitika elluviimine. Selleks kasutab ministeerium Töökeskkonna Nõukoja analüüsi ning ekspertide hinnanguid, eriti kui tekib vajadus poliitikat muuta.